Seks tulevikus ehk planeerimata elu

Ma pole kindlasti mitte ainuke naine, kes on tüdinenud igasugustest mõttetutest suhetest ning ajaraiskamisest meeste kasuks.
Olgem ausad, ma teenin head palka, elan üksi, mul on kaasavara piisavalt, et oma tulevastele lastele midagi edasi anda ja pärandada.. Tekib küsimus, kas ma siis üldse meest vajan kui üksi hakkama saan? Viimasel ajal on fenomen, et mehed on minust lihtsalt nõrgemad... nad ei suuda jääda konkreetseteks situatsioonides kus ausalt öeldes oleks tarvis mune näidata..
Olen sattunud taas lõksu ja siin ma siis istun ja mõtlen, kuhu on kadunud kõik ürgsed mehed siit ilmast keda mina enda kõrvale tahan....kes kaitseks naist, lapsi ja muretseks oma soo jätkamise pärast? Aga esmalt tuleb proloog, et sellest kõigest üldse aru saada, mida ma siin sellega mõtlen...

Suvel armusin imeilusasse rikkumata nooresse mehesse. Blond, siniste silmadega, atleetliku kehaehitusega ja tegi sporti. See oligi tema elukutse - koolis ta ei käinud, sõjavägi ootas end veel ees. Suvi möödus kiiresti, rääkides päevast päeva skype teel ning vahtides seda webcami pilti - no oli ilus ju... Jah.. me elasime erinevates linnades ning võisime olla üle interneti kes iganes.. Kord teeseldes, kord ennast paremaks rääkides ja tublimaks.. Reaalsus on aga teistmoodi - saabus sügis.. Sõjavägi. Esimene nädalavahetus, kus noor mees sai välja. Ja mis siis valesti läks, et nüüd ma põgenen iseenda korterist nagu hullumeelne kui ta juhuslikult peaks siia sattuma?  Õigus jah, lubasin ju kodu talle.. andsin isegi võtmed.. hea süda nagu mul on.
Ok... seks on olematu. Nii nii kahju, et see noor mees ei oska oma ilusat keha kasutada voodis. Kurb, väga kurb. Pikka kasvu mees viskab su peale, eeldatatavasti ta ei saa arugi, et mina kohati lämbun ning 6-10 sekundit ja kõik on läbi. Hmmm..... ja kuhu jäi minu orgasm või misasi see üldse praegu oli? Ja ta isegi ei mõelnud, et võiks jätkata!!!??? Absurd... Pettumus nr. 1! P.S. Ja see ei olnud esimene kord..
Nädalavahetus jätkub - ma käin poes, käime kinos, ma teen süüa - isegi kooki! Ta lamab diivanil, pudistab kõik kohad täis ja kannab neid värdjaid koledaid sõjaväe trussikuid, mis mul südame pahaks ajavad. Kelle otsa ma nüüd siis sattunud olen? Asi ei piirdu sellega...sõjavägi on konkreetselt pea pahupidi pööranud. Endiselt on mu toas see kummaline relvapuhastuse lõhn ehk siis jube lehk, mida on nii paganama raske välja saada, siia tuleks veel lisada higised riided ja muu hais.Tv-st vaatame pommifilme, loomulikult Afganistaanist, siis Kurkse õnnetusest ja lõpp-tulemusena ärkab laupäeva hommikul kell 8 ning ütleb, et sorry et ma su üles ajasin, ma olen harjunud juba vara ärkama.. RRRRhhhhhh.. terve nädal olen ma oodanud seda, et ma saaksin laupäeval end korralikult välja magada. Vaikselt ma juba sisimas susisen nagu Islandi vulkaan, mis tekitab suure tuhapilve kohe kohe kui üle hakkan keema. Jään ootele.. ehk veel ei ole nii hull. (No keda ma petan??)
Mööduvad nädalad - ta tuleb jälle. Seekord põgenen ma minema, oma päriskoju. Tema siis istub minu diivanil nagu hunnik õnnetust, rääkides nii vaiksel häälel, et ma pean 3-4 korda paluma, et räägi ometi kõvema häälega, sest ma ei kuule ja minu kõrvakuulmine ei ole korrast ära.. (mul on kõrvad väga puhtad muide!) Kuhu on jäänud see madala tämbriga mehelik hääl, kes paneb valjemalt rääkides võpatama kui vaja?
Ja jätkub endisel sõjaväeteema mida ma olen hakanud vihkama juba. Pühapäeval jõuan nimelt nii hilja, et mitte temaga kohtuda. Süda hakkab vaikselt pahaks minema kui peaksin temaga veel mingit füüsilist kontakti omama. Lähen oma külmkapi juurde, et teha pikast sõidust üks võileib. Üllatus!!!! See kapp on nii tühi, et kajab lausa. Ma vihastan.. kas tõesti see isane ei suuda enda eest hoolitseda ning isegi endale poest süüa tuua? Milles on probleem? Rahas? Ahjaa.. see on omaette teema veel. Selleni ma veel jõuan. Loomulikult on terve köök saiapuru täis. Ma olen veel vihasem... sütikpomm teeb vaikselt tik-tak juba...

Mööduvad veel nädalad, noormees saab taas välja ja seekord läheb oma koju. Ma olen eiranud teda ja oma tegusid teinud. Kahju küll, ka teadlikult petnud. Ja endiselt ma ei tunne ühtegi raasu süümepiinu.
Heliseb laupäeva õhtul telefon: "Kas see on väga paha mõte öösel Tartusse tulla?" Ahhhh????!!! Kuhu ma su panen? Keset ööd toon koju või? Ma ei julgeks seda elusees teha. Ma olen oma otsuse vastu võtnud, et väetid mehed jäävad oma isa eest varju ja uksetaha sest tema on mees suure algustähega ning siinkohal peab paika tõde, et tütar otsib oma isa sarnast meest. Ausalt öeldes ei oleks ma vaimusilmas ka seda ette kujutanud, kuidas atleetlik mees seisab lapsiku näoga mu isa ees, jalad värisevad all nagu Bambil, kes kohe maha lastakse..
See saaga aga ei ole veel lõppenud - laupäeva öö - kell on 3.30 ning minu õhtu on möödunud lausa imeliselt va. väikesed komplikatsioonid eksole. Need ei seganud mind, sest lõpp-tulemus, minu seksuaalelu viimase 6 kuu kõrghetk oli just saabunud. Uinusin rahulikult mehelikus haardes (veel on ta mehelikkuse etalon antud hetkel) kui heliseb telefon. Noh mis te arvate, kes täispeaga helistab? Isegi minu parimad sõbrad ei helista sellisel kellaajal.. Isegi kõige debiilsem tegelane ei tüüta niimoodi. Aga noorelt armunud mehelt võib kõike oodata... Ootasin järgmise päevani - olin tige nagu tikker - palusin selgitust, et mida see pidi tähendama? "MA EI MÄLETA!" See vulkaan hakkab kohe kohe purskama kallike, vale vastus... VALE VASTUS!

Minu hea sõbranna ütles selle peale, et kuidas ma küll nii kaua seda välja kannatanud olen. Isegi imestan...

Jätkub....