Vahva sõdur Sveik ehk kodusõjas surma ei saa?

Eile peale õhtuks uinakut vilkus mu telefonil 5 vastamata kõnet. Ilmselgelt oli kellelgil paanika ning saatsin sõnumi, esmapilgul vist üsna ülbe sisuga, sest no kes helistab 5 korda poole tunni jooksul?? Siin õhus närvilisust.. Sain uue kõne - seekord võtsin vastu - noormees oli selja vigastanud metsas, noh, mida ma ikka teha saan. Kurb lugu ja "parane siis hästi" lausega lõppes minu kõne.

Mis aga on point - keegi ei saa selle vastu, et vigastada võib kuidas iganes aga järjekordselt tõdesin ma fakti, et nii aeglane ja hajameelne ei saa lihtsalt üks mees minu jaoks olla. Äkki selline mees unustab tulevikus ehk peale tööd (juhul kui ta käib tööl eksole) lapse ka veel lasteaeda? Ühesõnaga teetassi kotti pannes vigastas selja ning lisaks kõigele muule veetis ta oma öö ilma kütteta telgis, sest ahi võeti ära kuna öövalve ajal (mis kestab 2 tundi) unustas ta paarimehega ülemuste telki kütta. Mul tekib küsimus, et kuidas see võimalik on, kui metsas nii või naa puuoksi ja taevasse vahtides midagi teha ei ole ning rääkida ka arvatavasti ei tohi, unustada ära telgi kütmise?? See pole muidugi esimene kord, kus see noormees hajameelne on. Minu jaoks oli selle omaduse tipp-sündmus siis, kui ta teatas naljatledes:" tead, ma tegin hommikul kohvi ja panin suhkru asemel 2 teelusikat soola - need topsid on sul nii sarnased!" Ahhhh????!!!!!!!  Ei no tõsiselt nagu, et see peab mingi nali olema? Ok.. mõnel juhtub, ka mul.. aga kui neid juhtub tihti, siis ei saa see olla ok enam.

Aga... see selleks... see saaga ootab poliitiliselt korrektset lahendust hetkel, niipea, kui ta end muidugi taas ei vigasta:)

Minu eelmine nädalavahetus möödus super ideaalselt - hea söök, vein ja veel paremad "muud boonused" sinna juurde. See mees on aga hoopis teisest puust - minust natuke vanem (mitte oluliselt), ääretult kena välimusega ning tema hääletämber on mehelikult madal, et mul tulevad külmavärinad peale. Esimesed kriteeriumid leida "tõeline mees" oleks nagu olemas. Minu meeskolleeg ütles täna (olgugi, et ta 2-3 korda juba abielus olnud, siis mees teab millest mees räägib), et igasuguseid ohumärke tuleb suhtes tähele panna, üldjuhul me kipume neid eirama ja pärast on pettumus suur. Õigus tal on... seega ma üritan taaskord olla realist ning eirata hoopis neid roosasid prille, mis üldjuhul silme ette tekivad kohe igasuguse potensiaalse suhte alguses.

Aga - peale nädalavahetust kuni eilseni ei olnud temast kippu ega kõppu. Ei kõnet, sõnumit ega ühtegi kriipsu isegi mu facebooki seinale (noh ta polegi eriti fb-mees). See salapärane mees, kes räägib üllatavalt vähe ja vaatab nii sügavalt silma, et see lausa tekitab segadust (ma nii nii tahaks teada, mis tema peas toimub aga ma siiani ei tea seda) ning teeb mind ääretult uudishimulikuks. Ta soovitas mul selle mõtteavalduse peale psühholoogiat õppima minna - õige - olen seda tõesti mõelnud ka varasemalt, et see huvitab mind, kuigi ise olen peast ikka vahest täiesti soe. 

Eile saabus see sms-piiks, mille pärast olin ma oma telefoni nädala algusest peale närviliselt vaadanud, et ega mul see piiks juhuslikult  kõrvust mööda ei läinud. Ma ei uskunud varasemalt seda 3-päeva teooriat aga nüüd vastab see tõele, sest täpselt nii see praegu oli.  1 päeval ollakse õnneuimas, 2 päeval korra unustatakse end argipäeva ning 3 päeval tuleb meelde, milline tore nädalavahetus oli ning kõik tuleb meelde. Kõlab loogiliselt... Ma nimelt ei võtnud ise ühendust... olen ju ka varasemalt kuuks või pooleteiseks kadunud ja siis ise välja ilmunud taas, ajal, mil mulle see nüüd sobiks - egoistlik - ma tean! Täna kirjutasin ise sõnumi, möödusid veel paar sõnumit, ma enam ei vastanud. Lõppsõna jäi talle. Ma tean, kui juba hoog sees, siis kunagi ei taha ise lõpetajaks olla ning ikka ootad, et ehk ta kirjutab midagi ja teatepulk on üle antud.

Eks näis - lõppkokkuvõttes jutt läks igatahes siivutuste peale ning ma juba ootan, mil ma uuesti olen kodulinnas ning mis siis mind nädalavahetusel ees ootab.

Täitsa algusest... 
 
Sattusin paar kuud tagasi oma sõbra naabri sünnipäevale, õigemini satun ma alati sinna igal aastal sest ma ju siiski tunnen teda. Rahvast oli uskumatult palju seal laua taga ja enamustest olin ma kas näinud või tundsin isiklikult. Pilguga üle kaminasaali käies, istus laua nurgas punase kampsuniga ääretult meeldiva (minu jaoks vähemalt) välimusega mees. Mõtlesin, et huvitav, nii kena mees, et miks tal oma kaasat pole siin???

Ütleme nii, et ma ise olin suhtes samal ajal aga seda ei saanud täisväärtuslikuks suhteks nimetada. Siit ka minu nõrkusehetked. See kummaline laiade õlgadega mees köitis mu tähelepanu... ma sõna otseses mõttes ei saanud terve õhtu rahu seal laua taga. meie pilgud kohtusid rohkem kui üks kord (see on alati kõige algus) ja ma lausa võpatasin, kui ta minust möödus ning selja taha vaatasin ja tema pilku oma kuklal nägin. Me ei rääkinud terve õhtu omavahel mitte sõnagi.. ma ei teadnud isegi tema nime, veel rohkem sellest, et kes ta on:)
Nagu traditsiooniks, jätkus pidu ikka terve seltskonnaga ööklubis... tants ja trall jne. Vaidlesin baarileti ääres ühe tema sõbraga teemal, et mehi ei otsita ööklubist - see on kõige naiivsem mõte üldse. Vaatasin seejärel korra ringi ja ühel hetkel vaadati selle lause peale mulle sügavalt silma.. Härra Kummaline isiklikult. Ma väljendasin oma põhimõtteid väga selgelt.. Kes tahab endale koju meest, kes käib ööklubis üksi naisi vahtimas, ila samal ajal tilgub suunurgast..? Noo nehh... mulle mitte.Tema sõbra ainuke vastus minu suure protesteerimise peale oli:"No täna sa leiad igatahes..." Ma ärritusin... ja urisesin omaette, et no on tüüp alles! Mida ta nüüd selle all mõtles????
Õhtu oli pikk.. tantsisime ja tantsisime ja ma hakkasin väsima.. ma ei jaksanud enam ning jätsin oma sõbrad tantsuplatsile, et ise seda möllu eemalt vaadata. Ma polnud ainuke..minust meeter eemal oli seesama punase kampsuniga, mis talle oivaliselt sobis, härra Kummaline. Ühel hetkel me juba vestlesime, endalegi aru saamata kui kähku see käis, teisel hetkel oli tema käsi juba ümber minu puusa (mis üldjuhul on täiesti lubamatu minu puhul) ja natuke aega edasi juba ta suudles mind. Kuidas sai see nii kähku käia? Ma ei tee kunagi nii, veel vähem, kui ma sellest inimesest mitte midagi ei tea. Äkki tal on kodus 3 last ja naine? Apppiiii.... Aga ma tundsin end hästi, need käed lihtsalt sobisid minu ümber ja ma nautisin igat sekundit sellest. Endalegi tundub kummaline, kuidas mõni teine inimene võib oma kehaga kõigest puudutusega pöördesse ajada, teda tundmata vaid tunnetades. Ja olgem ausad, kui tihti satud sa mehe otsa, kes oskab võrratult suudelda ning on kena, viisakas, ilusa kehaehitusega? Sama tõenäosus, mis Bingo lotoga diagonaalidemängus võita ju. Mitte, et ma laseks end ihal ja ilul pimestada - koju ma läksin koos sõbrannaga kuigi Kummalise kutse enda koju minna oli äärmiselt ahvatlev. (ööklubist lahkudes oli tarvis veel sõbra juurde minna ja ööd pikendada terve seltskonnaga)  Ma ei andnud järele. EI tähendab EI-d. Kui aus olla, siis need asjad päris nii ei käi, kuigi algus võis olla tormavalt kiire ja kirglik.
Hommikul ärgates ma olin enda üle uhke kuid samas ka äärmiselt kurb - selgus tõsiasi - ma ei mäleta tema nime ega pole tema tel. nr. veel vähem taipasin ma enda oma anda. Noh... ega ta ju ei küsinud ka. Suure pohmelli küüsis uurisin natuke oma pubekaeast alles jäänud sõbra käest, et mis paganama tüübi otsa ma eile siis sattusin? Kutsub enda juurde ja no ongi selline tegelane või? Ma olin äärmiselt segaduses, et kellega mul tegemist nüüd oli? Ma ei andnud järele aga sõber küsis, et kas ma kahetsen, sest üldjuhul on tema sõber vägagi korralik ning mitte naistemees, kes veaks neid koju? Ma olin veel rohkem segaduses.. kuidas siis minuga nii kähku läks? Olin ise nii kerge saak? Südames ma tundsin kerget kahetsust, aga pidasin endiselt õigeks koju tulla. Tema teooria sellele oli, et "see on keemia, selle vastu lihtsalt ei saa" Analüüsisin nii ja naapidi, et millist halba meest mu minevikus ta siis mulle meenutab ning mis konksud sel mehel küljes on, et ma taas ei teeks oma korduvat viga (need ilmnevad hiljem alati). Kui ma lõpuks küsisin, et "By the way, mis ta nimi on, et ma vist kas ei küsinud või ei mäleta"" siis hakkas mu hea sõber selle peale laginal naerma. Möödusid paar tundi, härra Kummaline leidis mind ise üles tänu lõustaraamatule. Ja nii me suhtlesime mõni aeg internetis kuniks ma otsustasin eemale tõmbuda ning nö. kaduda.

Kuni tänaseni... kus see kirg on paar kuud möödudes taas õhus... ning see mees vaatab endiselt ni sügavalt mulle silma ning imetleb...

 Ma  mõtlen endiselt...

Mehed ei nuta, ega ju?

Mehed ei kannata kriitikat.. ilmselgelt, isegi mitte siis, kui see käib nende sookaaslaste kohta. Ja veel julmem on, kui naine suudab olla iseseisev, üsnagi viisakas (ausus võib vahest ka ebaviisakas olla aga see selleks.. tõde on alati valus olnud), kena, hoolitsetud ja arvestatav kaaslane kui kaaslane seda väärt on. Selline fakt käib ilmselgelt meeste ego pihta, kes vastab täpselt samasugusele kirjeldusele - mehele, kes ei suuda olla ise mees!

Seks on teema. See on kõigi jaoks alati olnud teema. Kui palju Sa võid lugeda artikleid, foorumeid, ajakirju, raamatuid - kuidas paremini, kauem ja kui hästi see mõjub elule - pikendab eluiga ja naiste näonahka jne. Seda ei saa eirata, et see on üks oluline osa täiskasvanud inimese elus kuni surmani või kuni seniajani kui võimalik. Aga heakene küll... mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kes tunneb ennast puudutatuna, siis võib vabalt pori visata ning end välja elada kuskil.
Aga mis puudutab mehe ja naise suhteid, siis olgem ausad, kes tahab olla elus õnnetu ning jätkata suhet, kus peaaegu kõik on valesti tema jaoks ja temakese jaoks? Armastus teeb pimedaks aga kui järele mõelda, siis tihti küsin, et mida mul on talle pakkuda või mida tal on mulle pakkuda, et mõlemad oleksid õnnelikud? Materiaalne kindlus?.. paljud ei taha enne lapsigi saada kuniks see heaolu on saavutatud. Raha on keeruline teema. Mina olen iseseisev, saan ise hakkama aga seda ma ootan ju ka mehelt. Või on see ka patt? Minu jaoks eksisteerib nn. ürgmees ehk klassikaline mees ja unustage see võrdõiguslikkuse teema praegu (need rollid on ammu muutunud aga teatud asjad ikka jäävad) - ta ei pea minust rohkem palka teenima, aga ta peab hakkama saama ning kui see on olemas, siis ei teki üldse küsimust et üheskoos hakkama ei saa. Või tekib siiski?  Kui see pole võimalik... Kas ma peaksin teda üleval pidama? Söögiraha köögilaua nurga peale jätma kui mina nädalavahetusel minema lähen? "Kallis, mine jah poistega õue, kas Sul raha on?" - seda lauset ei kuule minu suust never, juhul, kui ma temast lahti ei taha saada ning üksi hoopis tv ees istuda ja rahus tööd teha. Miks ma peaksin olema täiskasvanud mehele lapsevanem? Küsimusi on nii nii palju, vastused on vastikud.

Julge otsida, leida ja olla leitav, anna võimalus elule.. sest muidu seda "härra õiget" ju ei tule. Ja kui ei proovi, siis ei saa kunagi teada, kellega tegelikult tegu.

Tegelikult on hetkel probleem mul endal - mulle ei meeldi teistele haiget teha. Olen ise saanud haiget nii et koliseb ja ka ise teinud haiget. Alati on seda nii paganama raske inimesele öelda, et see suhe ei vii meid kumbagi kuhgi ning milleks raisata väärtuslikku aega kui elu on tegelikult nii paganama mõnus.  Seekord tegin ma teisiti. Vestlesin ja panin mõtteid pähe talle. Üks lihtne armas küsimus:" Millisena Sa näed meid tulevikus? Mis on selle suhte prioriteedid ja tulevik?" Lihtne vastus - KOOS - hmmm... ta vist ei mõelnud päris seda asja läbi. Proovisin uuesti.. meie vanusevahe on 4-5 a. Hakkasin lastest rääkima, sest see teema on alati meestele hell aga vastumeelne olnud, eriti noortele meestele, enamustele.. ja mida ma sain vastuseks???!!! "Ma olen ka sellele tegelikult mõelnud" Tule jumal appi.. Alles kevadel oli see teemaks ja ma sain kindla vastuse, et lapsed pole teemaks mitu aastat aga minu bioloogiline kell vaikselt tiksub nii, et seda varsti on teistele ka kuulda peale minu. Kuidas siis panna mõistus pähe armunud noormehele? Tundub võimatu missioonina... Tõin näite: ta läheb kooli õppima ning sel ajal, kui kursavennad/õed lähevad peole, ütleb see mees, et tuleb koju lutipudelitega mässama ning mähkmeid vahetama? Ebareaalne ju. Ilmselgelt seda ei juhtu, kui sarved on maha jooksmata. "Ma ei ole selline, ma olen ammu tahtnud pereelu elada" Minu sõnad said kahjuks otsa sel momendil.. Kuidas ta endale kujutab ette pere-elu lapsega kui ta käib koolis, töökogemus puudub jne. Ma ei suuda elus olla nii vastutustundetu, et kasvatada niimoodi sellisel moel oma esimest last, samal ajal, kui ma ise täidan materiaalses pooles meherolli ning kasvatan tegelikult emapalgast kahte last?

Kas pole mitte absurd?  Sellist Eestit me siis tahamegi? Mina mitte..

Seks tulevikus ehk planeerimata elu

Ma pole kindlasti mitte ainuke naine, kes on tüdinenud igasugustest mõttetutest suhetest ning ajaraiskamisest meeste kasuks.
Olgem ausad, ma teenin head palka, elan üksi, mul on kaasavara piisavalt, et oma tulevastele lastele midagi edasi anda ja pärandada.. Tekib küsimus, kas ma siis üldse meest vajan kui üksi hakkama saan? Viimasel ajal on fenomen, et mehed on minust lihtsalt nõrgemad... nad ei suuda jääda konkreetseteks situatsioonides kus ausalt öeldes oleks tarvis mune näidata..
Olen sattunud taas lõksu ja siin ma siis istun ja mõtlen, kuhu on kadunud kõik ürgsed mehed siit ilmast keda mina enda kõrvale tahan....kes kaitseks naist, lapsi ja muretseks oma soo jätkamise pärast? Aga esmalt tuleb proloog, et sellest kõigest üldse aru saada, mida ma siin sellega mõtlen...

Suvel armusin imeilusasse rikkumata nooresse mehesse. Blond, siniste silmadega, atleetliku kehaehitusega ja tegi sporti. See oligi tema elukutse - koolis ta ei käinud, sõjavägi ootas end veel ees. Suvi möödus kiiresti, rääkides päevast päeva skype teel ning vahtides seda webcami pilti - no oli ilus ju... Jah.. me elasime erinevates linnades ning võisime olla üle interneti kes iganes.. Kord teeseldes, kord ennast paremaks rääkides ja tublimaks.. Reaalsus on aga teistmoodi - saabus sügis.. Sõjavägi. Esimene nädalavahetus, kus noor mees sai välja. Ja mis siis valesti läks, et nüüd ma põgenen iseenda korterist nagu hullumeelne kui ta juhuslikult peaks siia sattuma?  Õigus jah, lubasin ju kodu talle.. andsin isegi võtmed.. hea süda nagu mul on.
Ok... seks on olematu. Nii nii kahju, et see noor mees ei oska oma ilusat keha kasutada voodis. Kurb, väga kurb. Pikka kasvu mees viskab su peale, eeldatatavasti ta ei saa arugi, et mina kohati lämbun ning 6-10 sekundit ja kõik on läbi. Hmmm..... ja kuhu jäi minu orgasm või misasi see üldse praegu oli? Ja ta isegi ei mõelnud, et võiks jätkata!!!??? Absurd... Pettumus nr. 1! P.S. Ja see ei olnud esimene kord..
Nädalavahetus jätkub - ma käin poes, käime kinos, ma teen süüa - isegi kooki! Ta lamab diivanil, pudistab kõik kohad täis ja kannab neid värdjaid koledaid sõjaväe trussikuid, mis mul südame pahaks ajavad. Kelle otsa ma nüüd siis sattunud olen? Asi ei piirdu sellega...sõjavägi on konkreetselt pea pahupidi pööranud. Endiselt on mu toas see kummaline relvapuhastuse lõhn ehk siis jube lehk, mida on nii paganama raske välja saada, siia tuleks veel lisada higised riided ja muu hais.Tv-st vaatame pommifilme, loomulikult Afganistaanist, siis Kurkse õnnetusest ja lõpp-tulemusena ärkab laupäeva hommikul kell 8 ning ütleb, et sorry et ma su üles ajasin, ma olen harjunud juba vara ärkama.. RRRRhhhhhh.. terve nädal olen ma oodanud seda, et ma saaksin laupäeval end korralikult välja magada. Vaikselt ma juba sisimas susisen nagu Islandi vulkaan, mis tekitab suure tuhapilve kohe kohe kui üle hakkan keema. Jään ootele.. ehk veel ei ole nii hull. (No keda ma petan??)
Mööduvad nädalad - ta tuleb jälle. Seekord põgenen ma minema, oma päriskoju. Tema siis istub minu diivanil nagu hunnik õnnetust, rääkides nii vaiksel häälel, et ma pean 3-4 korda paluma, et räägi ometi kõvema häälega, sest ma ei kuule ja minu kõrvakuulmine ei ole korrast ära.. (mul on kõrvad väga puhtad muide!) Kuhu on jäänud see madala tämbriga mehelik hääl, kes paneb valjemalt rääkides võpatama kui vaja?
Ja jätkub endisel sõjaväeteema mida ma olen hakanud vihkama juba. Pühapäeval jõuan nimelt nii hilja, et mitte temaga kohtuda. Süda hakkab vaikselt pahaks minema kui peaksin temaga veel mingit füüsilist kontakti omama. Lähen oma külmkapi juurde, et teha pikast sõidust üks võileib. Üllatus!!!! See kapp on nii tühi, et kajab lausa. Ma vihastan.. kas tõesti see isane ei suuda enda eest hoolitseda ning isegi endale poest süüa tuua? Milles on probleem? Rahas? Ahjaa.. see on omaette teema veel. Selleni ma veel jõuan. Loomulikult on terve köök saiapuru täis. Ma olen veel vihasem... sütikpomm teeb vaikselt tik-tak juba...

Mööduvad veel nädalad, noormees saab taas välja ja seekord läheb oma koju. Ma olen eiranud teda ja oma tegusid teinud. Kahju küll, ka teadlikult petnud. Ja endiselt ma ei tunne ühtegi raasu süümepiinu.
Heliseb laupäeva õhtul telefon: "Kas see on väga paha mõte öösel Tartusse tulla?" Ahhhh????!!! Kuhu ma su panen? Keset ööd toon koju või? Ma ei julgeks seda elusees teha. Ma olen oma otsuse vastu võtnud, et väetid mehed jäävad oma isa eest varju ja uksetaha sest tema on mees suure algustähega ning siinkohal peab paika tõde, et tütar otsib oma isa sarnast meest. Ausalt öeldes ei oleks ma vaimusilmas ka seda ette kujutanud, kuidas atleetlik mees seisab lapsiku näoga mu isa ees, jalad värisevad all nagu Bambil, kes kohe maha lastakse..
See saaga aga ei ole veel lõppenud - laupäeva öö - kell on 3.30 ning minu õhtu on möödunud lausa imeliselt va. väikesed komplikatsioonid eksole. Need ei seganud mind, sest lõpp-tulemus, minu seksuaalelu viimase 6 kuu kõrghetk oli just saabunud. Uinusin rahulikult mehelikus haardes (veel on ta mehelikkuse etalon antud hetkel) kui heliseb telefon. Noh mis te arvate, kes täispeaga helistab? Isegi minu parimad sõbrad ei helista sellisel kellaajal.. Isegi kõige debiilsem tegelane ei tüüta niimoodi. Aga noorelt armunud mehelt võib kõike oodata... Ootasin järgmise päevani - olin tige nagu tikker - palusin selgitust, et mida see pidi tähendama? "MA EI MÄLETA!" See vulkaan hakkab kohe kohe purskama kallike, vale vastus... VALE VASTUS!

Minu hea sõbranna ütles selle peale, et kuidas ma küll nii kaua seda välja kannatanud olen. Isegi imestan...

Jätkub....

Alustan algusest... elu on keeruline. Nii paganama keeruline, et vahest ajab südame pahaks. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem keerulisemaks see läheb. Ma kavatsen olla iseenda vastu vastikult aus - arvatavasti ka teiste vastu - seega see võib siin kõik üsna vastikuks minna mingil hetkel. Vastik, vastik, vastik... ok - peale sellist undamist hakkas mul kergem ja proovin uuesti...

Kevadel kolisin pealinna - imearmsasse ühetoalisesse korterisse. Loomulikult on siin papist seinad ja vahest on tunne, et naaber tuleb läbi lae ning kappide lükanduksed elavad oma elu, st. nad ongi elus.
Üldjuhul on tegemist tüüpilise tööinimese eluga, kes käib tööl, lootuses, et tulevik on helgem - lapsed, abielu, oma maja koos aiaga, kasside, koertega.... Iga naise unistus - eriti 26-aastase oma... Mul on missioon - projekt "tulevane abikaasa" leida oma elu armastus, valagu ma selleks pisaraid, olgu see siis nii naiivne kui tahes, ükskord ma ju pean Ta kuskilt leidma või siis tuleb ta ise minu juurde. Olgugi, et isegi uskudes teooriat, et armastus leiab ise tee Sinu juurde, siis minu juurde leiavad tee alati mehed, kelle käitumise, kasvatuse ja jumal teab mille veel kohta öelda üldse "armastus". Mul on mingi magnet, igatahes head ta minu külge ei tõmba.. Andke mulle andeks, aga edaspidi kavatsen ma nendest meestest veel rohkem kirjutada - igaüke kiikse, minu kiikse ja täiesti avalikult ning salgamata.

Juba ette vabandades,

Milly Vanilli

SXBWRZWK