Alustan algusest... elu on keeruline. Nii paganama keeruline, et vahest ajab südame pahaks. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem keerulisemaks see läheb. Ma kavatsen olla iseenda vastu vastikult aus - arvatavasti ka teiste vastu - seega see võib siin kõik üsna vastikuks minna mingil hetkel. Vastik, vastik, vastik... ok - peale sellist undamist hakkas mul kergem ja proovin uuesti...

Kevadel kolisin pealinna - imearmsasse ühetoalisesse korterisse. Loomulikult on siin papist seinad ja vahest on tunne, et naaber tuleb läbi lae ning kappide lükanduksed elavad oma elu, st. nad ongi elus.
Üldjuhul on tegemist tüüpilise tööinimese eluga, kes käib tööl, lootuses, et tulevik on helgem - lapsed, abielu, oma maja koos aiaga, kasside, koertega.... Iga naise unistus - eriti 26-aastase oma... Mul on missioon - projekt "tulevane abikaasa" leida oma elu armastus, valagu ma selleks pisaraid, olgu see siis nii naiivne kui tahes, ükskord ma ju pean Ta kuskilt leidma või siis tuleb ta ise minu juurde. Olgugi, et isegi uskudes teooriat, et armastus leiab ise tee Sinu juurde, siis minu juurde leiavad tee alati mehed, kelle käitumise, kasvatuse ja jumal teab mille veel kohta öelda üldse "armastus". Mul on mingi magnet, igatahes head ta minu külge ei tõmba.. Andke mulle andeks, aga edaspidi kavatsen ma nendest meestest veel rohkem kirjutada - igaüke kiikse, minu kiikse ja täiesti avalikult ning salgamata.

Juba ette vabandades,

Milly Vanilli

SXBWRZWK