Eile peale õhtuks uinakut vilkus mu telefonil 5 vastamata kõnet. Ilmselgelt oli kellelgil paanika ning saatsin sõnumi, esmapilgul vist üsna ülbe sisuga, sest no kes helistab 5 korda poole tunni jooksul?? Siin õhus närvilisust.. Sain uue kõne - seekord võtsin vastu - noormees oli selja vigastanud metsas, noh, mida ma ikka teha saan. Kurb lugu ja "parane siis hästi" lausega lõppes minu kõne.
Mis aga on point - keegi ei saa selle vastu, et vigastada võib kuidas iganes aga järjekordselt tõdesin ma fakti, et nii aeglane ja hajameelne ei saa lihtsalt üks mees minu jaoks olla. Äkki selline mees unustab tulevikus ehk peale tööd (juhul kui ta käib tööl eksole) lapse ka veel lasteaeda? Ühesõnaga teetassi kotti pannes vigastas selja ning lisaks kõigele muule veetis ta oma öö ilma kütteta telgis, sest ahi võeti ära kuna öövalve ajal (mis kestab 2 tundi) unustas ta paarimehega ülemuste telki kütta. Mul tekib küsimus, et kuidas see võimalik on, kui metsas nii või naa puuoksi ja taevasse vahtides midagi teha ei ole ning rääkida ka arvatavasti ei tohi, unustada ära telgi kütmise?? See pole muidugi esimene kord, kus see noormees hajameelne on. Minu jaoks oli selle omaduse tipp-sündmus siis, kui ta teatas naljatledes:" tead, ma tegin hommikul kohvi ja panin suhkru asemel 2 teelusikat soola - need topsid on sul nii sarnased!" Ahhhh????!!!!!!! Ei no tõsiselt nagu, et see peab mingi nali olema? Ok.. mõnel juhtub, ka mul.. aga kui neid juhtub tihti, siis ei saa see olla ok enam.
Mis aga on point - keegi ei saa selle vastu, et vigastada võib kuidas iganes aga järjekordselt tõdesin ma fakti, et nii aeglane ja hajameelne ei saa lihtsalt üks mees minu jaoks olla. Äkki selline mees unustab tulevikus ehk peale tööd (juhul kui ta käib tööl eksole) lapse ka veel lasteaeda? Ühesõnaga teetassi kotti pannes vigastas selja ning lisaks kõigele muule veetis ta oma öö ilma kütteta telgis, sest ahi võeti ära kuna öövalve ajal (mis kestab 2 tundi) unustas ta paarimehega ülemuste telki kütta. Mul tekib küsimus, et kuidas see võimalik on, kui metsas nii või naa puuoksi ja taevasse vahtides midagi teha ei ole ning rääkida ka arvatavasti ei tohi, unustada ära telgi kütmise?? See pole muidugi esimene kord, kus see noormees hajameelne on. Minu jaoks oli selle omaduse tipp-sündmus siis, kui ta teatas naljatledes:" tead, ma tegin hommikul kohvi ja panin suhkru asemel 2 teelusikat soola - need topsid on sul nii sarnased!" Ahhhh????!!!!!!! Ei no tõsiselt nagu, et see peab mingi nali olema? Ok.. mõnel juhtub, ka mul.. aga kui neid juhtub tihti, siis ei saa see olla ok enam.
Aga... see selleks... see saaga ootab poliitiliselt korrektset lahendust hetkel, niipea, kui ta end muidugi taas ei vigasta:)
Minu eelmine nädalavahetus möödus super ideaalselt - hea söök, vein ja veel paremad "muud boonused" sinna juurde. See mees on aga hoopis teisest puust - minust natuke vanem (mitte oluliselt), ääretult kena välimusega ning tema hääletämber on mehelikult madal, et mul tulevad külmavärinad peale. Esimesed kriteeriumid leida "tõeline mees" oleks nagu olemas. Minu meeskolleeg ütles täna (olgugi, et ta 2-3 korda juba abielus olnud, siis mees teab millest mees räägib), et igasuguseid ohumärke tuleb suhtes tähele panna, üldjuhul me kipume neid eirama ja pärast on pettumus suur. Õigus tal on... seega ma üritan taaskord olla realist ning eirata hoopis neid roosasid prille, mis üldjuhul silme ette tekivad kohe igasuguse potensiaalse suhte alguses.
Aga - peale nädalavahetust kuni eilseni ei olnud temast kippu ega kõppu. Ei kõnet, sõnumit ega ühtegi kriipsu isegi mu facebooki seinale (noh ta polegi eriti fb-mees). See salapärane mees, kes räägib üllatavalt vähe ja vaatab nii sügavalt silma, et see lausa tekitab segadust (ma nii nii tahaks teada, mis tema peas toimub aga ma siiani ei tea seda) ning teeb mind ääretult uudishimulikuks. Ta soovitas mul selle mõtteavalduse peale psühholoogiat õppima minna - õige - olen seda tõesti mõelnud ka varasemalt, et see huvitab mind, kuigi ise olen peast ikka vahest täiesti soe.
Eile saabus see sms-piiks, mille pärast olin ma oma telefoni nädala algusest peale närviliselt vaadanud, et ega mul see piiks juhuslikult kõrvust mööda ei läinud. Ma ei uskunud varasemalt seda 3-päeva teooriat aga nüüd vastab see tõele, sest täpselt nii see praegu oli. 1 päeval ollakse õnneuimas, 2 päeval korra unustatakse end argipäeva ning 3 päeval tuleb meelde, milline tore nädalavahetus oli ning kõik tuleb meelde. Kõlab loogiliselt... Ma nimelt ei võtnud ise ühendust... olen ju ka varasemalt kuuks või pooleteiseks kadunud ja siis ise välja ilmunud taas, ajal, mil mulle see nüüd sobiks - egoistlik - ma tean! Täna kirjutasin ise sõnumi, möödusid veel paar sõnumit, ma enam ei vastanud. Lõppsõna jäi talle. Ma tean, kui juba hoog sees, siis kunagi ei taha ise lõpetajaks olla ning ikka ootad, et ehk ta kirjutab midagi ja teatepulk on üle antud.
Eks näis - lõppkokkuvõttes jutt läks igatahes siivutuste peale ning ma juba ootan, mil ma uuesti olen kodulinnas ning mis siis mind nädalavahetusel ees ootab.Täitsa algusest...
Sattusin paar kuud tagasi oma sõbra naabri sünnipäevale, õigemini satun ma alati sinna igal aastal sest ma ju siiski tunnen teda. Rahvast oli uskumatult palju seal laua taga ja enamustest olin ma kas näinud või tundsin isiklikult. Pilguga üle kaminasaali käies, istus laua nurgas punase kampsuniga ääretult meeldiva (minu jaoks vähemalt) välimusega mees. Mõtlesin, et huvitav, nii kena mees, et miks tal oma kaasat pole siin???
Ütleme nii, et ma ise olin suhtes samal ajal aga seda ei saanud täisväärtuslikuks suhteks nimetada. Siit ka minu nõrkusehetked. See kummaline laiade õlgadega mees köitis mu tähelepanu... ma sõna otseses mõttes ei saanud terve õhtu rahu seal laua taga. meie pilgud kohtusid rohkem kui üks kord (see on alati kõige algus) ja ma lausa võpatasin, kui ta minust möödus ning selja taha vaatasin ja tema pilku oma kuklal nägin. Me ei rääkinud terve õhtu omavahel mitte sõnagi.. ma ei teadnud isegi tema nime, veel rohkem sellest, et kes ta on:)
Nagu traditsiooniks, jätkus pidu ikka terve seltskonnaga ööklubis... tants ja trall jne. Vaidlesin baarileti ääres ühe tema sõbraga teemal, et mehi ei otsita ööklubist - see on kõige naiivsem mõte üldse. Vaatasin seejärel korra ringi ja ühel hetkel vaadati selle lause peale mulle sügavalt silma.. Härra Kummaline isiklikult. Ma väljendasin oma põhimõtteid väga selgelt.. Kes tahab endale koju meest, kes käib ööklubis üksi naisi vahtimas, ila samal ajal tilgub suunurgast..? Noo nehh... mulle mitte.Tema sõbra ainuke vastus minu suure protesteerimise peale oli:"No täna sa leiad igatahes..." Ma ärritusin... ja urisesin omaette, et no on tüüp alles! Mida ta nüüd selle all mõtles????
Õhtu oli pikk.. tantsisime ja tantsisime ja ma hakkasin väsima.. ma ei jaksanud enam ning jätsin oma sõbrad tantsuplatsile, et ise seda möllu eemalt vaadata. Ma polnud ainuke..minust meeter eemal oli seesama punase kampsuniga, mis talle oivaliselt sobis, härra Kummaline. Ühel hetkel me juba vestlesime, endalegi aru saamata kui kähku see käis, teisel hetkel oli tema käsi juba ümber minu puusa (mis üldjuhul on täiesti lubamatu minu puhul) ja natuke aega edasi juba ta suudles mind. Kuidas sai see nii kähku käia? Ma ei tee kunagi nii, veel vähem, kui ma sellest inimesest mitte midagi ei tea. Äkki tal on kodus 3 last ja naine? Apppiiii.... Aga ma tundsin end hästi, need käed lihtsalt sobisid minu ümber ja ma nautisin igat sekundit sellest. Endalegi tundub kummaline, kuidas mõni teine inimene võib oma kehaga kõigest puudutusega pöördesse ajada, teda tundmata vaid tunnetades. Ja olgem ausad, kui tihti satud sa mehe otsa, kes oskab võrratult suudelda ning on kena, viisakas, ilusa kehaehitusega? Sama tõenäosus, mis Bingo lotoga diagonaalidemängus võita ju. Mitte, et ma laseks end ihal ja ilul pimestada - koju ma läksin koos sõbrannaga kuigi Kummalise kutse enda koju minna oli äärmiselt ahvatlev. (ööklubist lahkudes oli tarvis veel sõbra juurde minna ja ööd pikendada terve seltskonnaga) Ma ei andnud järele. EI tähendab EI-d. Kui aus olla, siis need asjad päris nii ei käi, kuigi algus võis olla tormavalt kiire ja kirglik.
Hommikul ärgates ma olin enda üle uhke kuid samas ka äärmiselt kurb - selgus tõsiasi - ma ei mäleta tema nime ega pole tema tel. nr. veel vähem taipasin ma enda oma anda. Noh... ega ta ju ei küsinud ka. Suure pohmelli küüsis uurisin natuke oma pubekaeast alles jäänud sõbra käest, et mis paganama tüübi otsa ma eile siis sattusin? Kutsub enda juurde ja no ongi selline tegelane või? Ma olin äärmiselt segaduses, et kellega mul tegemist nüüd oli? Ma ei andnud järele aga sõber küsis, et kas ma kahetsen, sest üldjuhul on tema sõber vägagi korralik ning mitte naistemees, kes veaks neid koju? Ma olin veel rohkem segaduses.. kuidas siis minuga nii kähku läks? Olin ise nii kerge saak? Südames ma tundsin kerget kahetsust, aga pidasin endiselt õigeks koju tulla. Tema teooria sellele oli, et "see on keemia, selle vastu lihtsalt ei saa" Analüüsisin nii ja naapidi, et millist halba meest mu minevikus ta siis mulle meenutab ning mis konksud sel mehel küljes on, et ma taas ei teeks oma korduvat viga (need ilmnevad hiljem alati). Kui ma lõpuks küsisin, et "By the way, mis ta nimi on, et ma vist kas ei küsinud või ei mäleta"" siis hakkas mu hea sõber selle peale laginal naerma. Möödusid paar tundi, härra Kummaline leidis mind ise üles tänu lõustaraamatule. Ja nii me suhtlesime mõni aeg internetis kuniks ma otsustasin eemale tõmbuda ning nö. kaduda.
Kuni tänaseni... kus see kirg on paar kuud möödudes taas õhus... ning see mees vaatab endiselt ni sügavalt mulle silma ning imetleb...
Ma mõtlen endiselt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar