Reedel sõitsin ma peale suurt ülekaalukat "Monika" lumetormi oma armsasse väikelinna. Eelnevalt oli kokkulepe, et Härra tuleb mulle bussijaama "vastu oma tõllaga ja röövib mu ära" - no nii hiline oli juba kell. Saabumise päeval aga tekkis tõrge, nimelt Härra auto oli paksu lume alla mattunud, mida oli suhteliselt võimatu kätte saada, eriti kui sa pole seda mitu päeva liigutanud. Niisiis sain ma juhised, et mind ootab teisel pool teed üks teine "tõld, kuldse plafooniga" (jutumärkides sõnad on reaalses kasutuses olnud). Heakene küll, korra tekkis tunne, et nagu mina jookseksin siin "bussi" järele ja mitte vastupidi. Oii kui keeruline on seda meest ja tema tegelikke eesmärke välja lugeda. Jõudsin kohale, ootas mind ees pisike üllatus. Astusin uksest sisse ja seal seal see oli, mina, läbi külmunud ja lumine, ootas soe tekk, sinihallitusjuust, pähklid ja kõik muu vajalik, et ma saaksin end hästi tunda. Igal nurgal põlesid küünlad - sügav mõnus ohe tuli minu südamest. Tegelikult on heaoluks nii vähe vaja, eriti naise heaoluks - kõigest natuke tähelepanu ja romantikat. Kui päris aus olla, siis ma isegi ei osanud seda ette arvatagi ja kuidas ma oleks seda saanud teha. Minult ju küsiti bussis kõne ajal ainult üht, et kas mul on erisoove. Mul neid ei olnud tol hetkel.Me lihtsalt olime... vahtides tv-st üsna debiilset komöödiafilmi. Mul ei olnudki tol hetkel midagi muud vaja - ainult ühte mehelikku kätt enda ümber, et tunda end naisena.
Õhtu lõpuks oli veel üks "üllatus" varuks. Nimelt võeti sahtlist välja varuvõtmed. See korraks võttis mind pahviks, aga need olid mõeldud mulle. Ma ei oleks ka seda arvanud. Miks peaks üks mees, kelle jaoks ma olen veel nii nii võõras, annab mulle oma kõige suuremasse kindlusesse ja pühamusse ligipääsud.
Need jõulud vist tulevad sel aastal teistmoodi! :P .. aga vähemalt mitte üksi!
1 kommentaar:
Naeran!
Ja mis sai õnnetusehunnikust?
Postita kommentaar