Noh, 25. detsember ja juba kolmas päev kodune. Hakkab juba vaikselt häirima see tilu-tilu armastusteema tv-st. Järjekordne "Home alone" mida endiselt veel vaatad nagu esimest korda - süvenenult. Härra helistas. Tema sõber elab siin minu lähedal ja kutsus kaasa. Noh, leppisime kokku, et kui ta kohale jõuab, siis maja ees ootab mind. Sumpasin läbi lume, põlvini märg ja keda ei olnud, teda. Hmm... noh kõigest pidin ju esimesele korrusele minema, aga Härra asemel tuli ja lasi mind uksest sisse korteriomanik. Et siis selline Härra, kes ei suuda isegi minutit ka oodata, et olla viisakas ja minna koos sisse.
Õhtu sellega veel ei lõppenud. Mängisime sõnamängu "Scrabble" ja pidime olema nö. tiim. Nii mõnigi kord ei suutnud selle Härra peast midagi tulla. Eks ma siis päästsin nii ja naapidi. Ühel hetkel sattusime vaidlusesse. Ma tegin talle märkuse, mida ta kiivalt eitama hakkas ja pani mind väga täbarasse olukorda - imelt omaenda sõprade ees. Tema enda sõber tegi talle märkuse, et nii ei käituta. Uhhh....read the signs before its too late. Minu olukord oli tol hetkel tõeliselt täbar. Polegi tükk aega nii egotsentrilist ja ahnet inimest näinud. Ja kui lõpuks võitsime, siis kisas ta suure häälega, kui andekas ta on.. "Jee... ma võitsin" MA????? Hmmm.. mis MA? Tegin taas märkuse, et "ehk ikka MEIE jah" ja sealt tuli hunnik vabandusi. Hilja.. hilja.. see rong läks nüüd ära.
Samal ajal mängis taustal tv ja ma nägin seda sama totrat muusikavideot nende siniste mehikestega. See oli minu ja minu esimese armastuse lugu, mis ei tahtnud aastaid lõppeda. Õigemini ma proovisin seda lõpetada mitu aastat kõigepealt ja pärast 7 a. möödumist ma sain oma vabaduse, mis kahjuks/õnneks kestab siiani. Ma ei olegi ühegi inimesega end nii ühtsena tundnud - aastad olid oma töö teinud, me kaklesime ja vaidlesime, aga tihti peeti meid ka õeks ja vennaks:S Mäh?? Me olime sarnased ja nii omad, aga kõik see ilus säde ja kirg oli kadunud. Lähedust ei olnud, mida mina hinges lootsin, et keegi kasvõi kallistaks või ümbert kinni võtaks.Sel hetkel aga ei olnud meeles ühtegi halba mälestust Temast ja ma kavatsesin saata sõnumi, et kuulsin lugu ja kohe tuli tema meelde, ilusaid jõule eksole klassikaline sms. Kui õhtu Härra sõbra juures lõppes, ei lõppenud minu õhtu. Ma jätsin ilusti aidaa ja mulle öeldi lause "jätan meelde". Mille? Ahhh... et ma taas Sinuga kaasa ei tule, et ma Sind enda juurde ei vii? Dream on mees... Hetkel on see tegelane kõigest ajaviide juba kui väga igav hakkab. Täna üritati mind kinno kutsuda aga nii ego mehega ei tahaks ma isegi sinna minna kui aus olla. Ma ei luba endaga niimoodi enam käituda ja mitte ükski naine ei ole seda elusees ära teeninud, et kogu seltskonna ees kisutakse tülli või kiputakse egotsema. Öääkk...
Aga nagu ma ütlesin, minu õhtu ei olnud pooltki veel läbi. Sõnumisõda oma eksiga jätkus. Ja kuna seltskond oli peol ja pidu pidi jätkuma tema juures, siis läksin ka mina sinna. Und veel ei olnud ja ma tahtsin neid kõiki vanu sõpru ja tuttavaid näha taas. Üks kallike jooksis juba niisamagi kallistades ukse peale vastu. See oli armas temast. Öö möödus nalja ja huumoriga kuniks me eksiga ka korraks kahekesi jäime.. Me rääkisime üle aastate, kes midagi teeb ja kuidas läheb ja ühel hetkel tuli mul isu eikusagilt teda suudelda. Ja ma tegingi seda.. ja peale seda ma hakkasin nutma - ja ma ei tea miks. Mul oli ühel hetkel süda täis andestust ja soojust ja tuhat teab mis tundeid veel. Varsti läksin ma koju ja nutsin terve tee. Ma isegi mitte ei tea mis minu sisse lõi, sest ma ju vandusin, et ma ei taha selle inimesega midagi tegemist teha, aga mul oli kahju... mul oli kahju temast, endast.. hirmus kahju. Ta oli ju mitu mitu aastat minu elus olnud ja vaikimisi ma naeran, et see on mitteametlikult minu esimene abielu mis lõppes mitteametliku lahutusega.
Aga võibolla mõned inimesed ongi määratud elus kokku jääma? Ma ei tea ... me kasvasime lahku nagu on kombeks öelda, aga tegelikult ei näinud piisavalt vaeva, et üksteist hoida! Ja sellest mul ongi hirmus kahju!
