Tüng! Mastertüng!

Noh, 25. detsember ja juba kolmas päev kodune. Hakkab juba vaikselt häirima see tilu-tilu armastusteema tv-st. Järjekordne "Home alone" mida endiselt veel vaatad nagu esimest korda - süvenenult. Härra helistas. Tema sõber elab siin minu lähedal ja kutsus kaasa. Noh, leppisime kokku, et kui ta kohale jõuab, siis maja ees ootab mind. Sumpasin läbi lume, põlvini märg ja keda ei olnud, teda. Hmm... noh kõigest pidin ju esimesele korrusele minema, aga Härra asemel tuli ja lasi mind uksest sisse korteriomanik. Et siis selline Härra, kes ei suuda isegi minutit ka oodata, et olla viisakas ja minna koos sisse. 

Õhtu sellega veel ei lõppenud. Mängisime sõnamängu "Scrabble" ja pidime olema nö. tiim. Nii mõnigi kord ei suutnud selle Härra peast midagi tulla. Eks ma siis päästsin nii ja naapidi. Ühel hetkel sattusime vaidlusesse. Ma tegin talle märkuse, mida ta kiivalt eitama hakkas ja pani mind väga täbarasse olukorda - imelt omaenda sõprade ees. Tema enda sõber tegi talle märkuse, et nii ei käituta. Uhhh....read the signs before its too late. Minu olukord oli tol hetkel tõeliselt täbar. Polegi tükk aega nii egotsentrilist ja ahnet inimest näinud. Ja kui lõpuks võitsime, siis kisas ta suure häälega, kui andekas ta on.. "Jee... ma võitsin" MA?????  Hmmm.. mis MA? Tegin taas märkuse, et "ehk ikka MEIE jah" ja sealt tuli hunnik vabandusi. Hilja.. hilja.. see rong läks nüüd ära.

Samal ajal mängis taustal tv ja ma nägin seda sama totrat muusikavideot nende siniste mehikestega. See oli minu ja minu esimese armastuse lugu, mis ei tahtnud aastaid lõppeda. Õigemini ma proovisin seda lõpetada mitu aastat kõigepealt ja pärast 7 a. möödumist ma sain oma vabaduse, mis kahjuks/õnneks kestab siiani. Ma ei olegi ühegi inimesega end nii ühtsena tundnud - aastad olid oma töö teinud, me kaklesime ja vaidlesime, aga tihti peeti meid ka õeks ja vennaks:S Mäh?? Me olime sarnased ja nii omad, aga kõik see ilus säde ja kirg oli kadunud. Lähedust ei olnud, mida mina hinges lootsin, et keegi kasvõi kallistaks või ümbert kinni võtaks.Sel hetkel aga ei olnud meeles ühtegi halba mälestust Temast ja ma kavatsesin saata sõnumi, et kuulsin lugu ja kohe tuli tema meelde, ilusaid jõule eksole klassikaline sms. Kui õhtu Härra sõbra juures lõppes, ei lõppenud minu õhtu. Ma jätsin ilusti aidaa ja mulle öeldi lause "jätan meelde". Mille? Ahhh... et ma taas Sinuga kaasa ei tule, et ma Sind enda juurde ei vii? Dream on mees... Hetkel on see tegelane kõigest ajaviide juba kui väga igav hakkab. Täna üritati mind kinno kutsuda aga nii ego mehega ei tahaks ma isegi sinna minna kui aus olla. Ma ei luba endaga niimoodi enam käituda ja mitte ükski naine ei ole seda elusees ära teeninud, et kogu seltskonna ees kisutakse tülli või kiputakse egotsema. Öääkk... 

Aga nagu ma ütlesin, minu õhtu ei olnud pooltki veel läbi. Sõnumisõda oma eksiga jätkus. Ja kuna seltskond oli peol ja pidu pidi jätkuma tema juures, siis läksin ka mina sinna. Und veel ei olnud ja ma tahtsin neid kõiki vanu sõpru ja tuttavaid näha taas. Üks kallike jooksis juba niisamagi kallistades ukse peale vastu. See oli armas temast. Öö möödus nalja ja huumoriga kuniks me eksiga ka korraks kahekesi jäime.. Me rääkisime üle aastate, kes midagi teeb ja kuidas läheb ja ühel hetkel tuli mul isu eikusagilt teda suudelda. Ja ma tegingi seda.. ja peale seda ma hakkasin nutma - ja ma ei tea miks. Mul oli ühel hetkel süda täis andestust ja soojust ja tuhat teab mis tundeid veel. Varsti läksin ma koju ja nutsin terve tee. Ma isegi mitte ei tea mis minu sisse lõi, sest ma ju vandusin, et ma ei taha selle inimesega midagi tegemist teha, aga mul oli kahju... mul oli kahju temast, endast.. hirmus kahju.  Ta oli ju mitu mitu aastat minu elus olnud ja vaikimisi ma naeran, et see on mitteametlikult minu esimene abielu mis lõppes mitteametliku lahutusega. 

Aga võibolla mõned inimesed ongi määratud elus kokku jääma? Ma ei tea ... me kasvasime lahku nagu on kombeks öelda, aga tegelikult ei näinud piisavalt vaeva, et üksteist hoida! Ja sellest mul ongi hirmus kahju!

Beautiful Monster

Tunnen natuke süümekaid, ausalt ka..sest ma ei ole hinges nii paha inimene, kellele meeldiks haiget teha. Õnnetusehunnik polnud ju milleski süüdi. Lugesin oma Facebooki seina ja olin ka varasemalt oma hea sõbra (NB! Mees) käest kommentaare saanud:" sa oled ikka tõsiselt ego pihta löönud vist et sellised kommentaarid" Mäh? Ma tol hetkel veel ei saanud aru, et mida ta sellega mõtles täpsemalt. Noh vaatasin ka järele. Väljendused seal seinal olid üsna lapsikud - alates sõnadest piffid ja paneme pidu ning mingi kummaline släng, millest ma pole kunagi aru saanud kuigi proovisin. Kuidas ma küll nii pime olin? Ilmselgelt on sellel kutil veel aega oma sarvi maha joosta nii kuis tolmab.

Mehed elavad lahkuminekuid teistmoodi üle. Neist saavad järsku "elumehed" kes on kõike kogenud ja tugevad ja julged jne. Tegelikult varjavad oma haavu nii nagu jaksavad ja kui üksi jäävad, siis lakuvad neid salaja. Naised on teistmoodi... nad nutavad kodus üksi, ei näita vahest ühtegi emotsiooni välja samal ajal sisimis kõik kriibib ja tahaks küüntega mööda seina üles ronida.. valust, kurbuses, vihast et saadi haiget, armastusest... Noh need näited on kerge liialdus, aga mõte jääb samaks.Võibolla on ka mehed samasugused, aga olen tähele pannud, et vähemalt pooled pööravad pidutsema ja endale alkoholist meeletult lohutust leidma.

Mina tapan end tavaliselt tööga .. ükskõik.. kas olen ise haiget saanud või ise teinud haiget. Keegi on alati kannataja rollis. Täna istusin ma kella 21ni kontoris ja mõtlesin oma mõtteid. Selles suhtes on tööandjad õnnelikud, kui nad võtavad tööle vallalise naise, kes ei taha veel lapsi, kes pole püsivas pikas püsisuhtes, veel parem, kui vallaline... Tal ei ole kunagi kiire.. vähemalt mitte sel põhjusel, et kodus pere näljas oleks või laps oleks tarvis lasteaiast tuua jne. Tal on aega, et teha tööd kontoris, kus enam kedagi ei ole.. sest kedagi ei oota ka kodus ja kodus üksi olla ka ei taha. Noh ainult sellisel juhul see töötab, kui töö tõesti ka meeldib. Nagu unistuste agentuuris eksole.

Aga kuhu ma jõuda tahtsin.. eile võttis minuga ühendust Härra ja ma rääkisin, kui hea mul oli kodus olla. "Nijahh..selles olen ka mina osaliselt süüdi, et sa sinna jõudnud pole viimasel ajal" Tal oli õigus ning ma isegi ei vaielnud vastu. Nii see ju ongi olnud viimasel ajal.. õigemini koguaeg... Peale füüsilise kire aga pole seal rohkemat midagi. Miks? Ma ei harju sellega, et intellektuaalsel tasandil oleme nii erinevad..Ma ei mõista tema huumorit, minu oma on tõepoolest natuke kiiksuga aga tema oma on lausa seosetu. Mitte midagi ei ole meil rääkida, taas kord seesama viga mis jätkuvalt mind jälitab. Mida ma temaga räägiksin kahekesi olles? Millest? Iga kord ma võtan teemaks ilma. Ja tal on uskumatult väiksed käed ning lühikest kasvu, st. kõrgeid kontsi ma kanda ei saa - mitte, et ma oleksin väga sõbraks saanud nendega, aga mitte mingisuguseid ei saaks ma kanda. Öeldakse jah, et välimus pole oluline, aga andke andeks... ON IKKA KÜLL! Ma ei taotle ilueedit, kes veedaks korduvalt kauem aega peegli ees kui mina, aga palun... isiklik hügieen on mulle küll tähtis ja need isikupärased jooned, järelikult pole see inimene mulle mõeldud, kui ma nendega ei suuda leppida ja mind häirivad.

Hmmm.. ma peaksin talle vist võtmed tagasi andma:P

Aga üks on kindel - üksi on ikka paganama hea praegu olla ja ma olen nõus ootama veel, veel seda aega millal see suur armastus mind nagu muruniiduk üle noore rohelise muru sõidab ja sõna otseses mõttes jalust niidab. Ma veel usun sellesse.. pean!

Ho ho ho!

Ma pean vist oma sõnu sööma. St just neid, et mis puudutavad jõulude veetmist mitte üksi. Ma vist isegi tahan neid üksi veeta... pigem üksi. Hetk iseendale. Ohh ma olen viimasel ajal mõelnud, et mis mul ometi viga on. hr. "õnnetusehunnik" sai sõjaväest välja - reedel... tegelikult enne seda nädal aega tagasi tegin ma saatusliku telefonikõne, et selgitada kogu seda asja teemal "Miks ma ei näe potensiaali" Ma ausõna ei taha kellegi aega raisata, kui tegemist on noorte inimestega. Seda ju pole tarvis. Minu seisukohad said olla ainult ühesed: suur vahemaa, minul palju tööd, ei taha meest üleval pidada ja seda ma ei maininud igaks juhuks, et oma isa ette jõuavad vähesed. Tema poleks olnud kindlasti mitte see inimene.  Selle teemaga on siis nüüd ühele poole saadud. Finito! Fin!

Ühesõnaga kuna reedel pidi olema siin linnas suur pidu, siis ma pigem hoidsin end eemale ja sõitsin oma väikelinna. Nagu ikka, seekord tuldi mulle järele bussijaama. Ja kes mulle järele tuli - Härra isiklikult, rääkides suurest pohmakast, mille peasüüdlaseks oli eelmise õhtu jõulupidu. Hmmm... ohumärk? No ikkagi jõulud. Ma jõudsin auto juurde ja mul hakkas hirm. Ma pidin oma põhimõtteid ümber arvutama, kui ma arvasin, et auto on meestele peaaegu püha asi. Noh va. põhimõte, et auto peab viima punktist punktist A punkti B. See oli seest poolt jääs, lagunenud ja haises nagu laudas (mulle tuli lapsepõlv meelde). Kuidas see võimalik on? Ise on nii korralik noormees, puhas ja nägus ja nüüd siis selline asi? Lisaks kõigele muule juba eelmisest talvest saati katkine soojendus (isegi mina tulin selle peale, et termostaat katki võib olla ja mis ei maksa ju palju.. vähemalt minu kogemuste põhjal). Auto oli räpane ja kesklukk ei töötanud ja mis peamine, tegu oli BMW-ga. See võib küll pseudoprobleem nüüd olla, et see automark mulle üldse kohe ei meeldi. Ühesõnaga hakati mulle kohe rääkima, et soov on uut autot soetada... mhmh... Tegelikult ausõna ma pole bimbo (kui juba hakkas selline arvamus tekkima), kellele on automark oluline, aga ma olen ikkagi arvamusel, et oma autosse tuleks siiski mingisuguse austusega suhtuda...eriti meestel (sest see on ju niii mehine) vahest võiks ju pesta vms. või korda teha, et see üldse viiks punktist A punkti B ka tulevikus.Oehh.... ok, jätame selle teema ja pigistame silma kinni. 

Laupäeval hakkas mul missioon "jõuluks diivan koju". Ühesõnaga ma vedasin end hommikul juba vara koju bussiga ja plaanis oli kohe diivanit otsima minna. Ma kartsin seda ettevõtmist juba, sest ma teadsin, et mul tekib poodides tõsine foobia ja ma ei viitsi kilomeetreid seal maha kõndida, eriti suurtes kaubanduskeskustes. Heal juhul aastas korra võib seda isu endale lubada. Võtsin kodus hoogu, kui sain järsku kõne: "Sa põgenesid ikka üsna kähku minu juurest ära, aga mis Sul plaanis on? Lähed diivanit otsima? Tegelikult mul ei ole midagi plaanis, et ma võiksin Sind sõidutada, kui sa just oma autoga ei lähe." No heakene küll, kui mehel on igav ja ta tahab vabatahtlikult mööda poode kammida, siis why not!!!! Ühesõnaga mul hakkas kiiremini paha kui temal, diivani sain ma lõpuks Sotkast (kust ma teadsin juba enne, et ma selle saan peale mitut mitut mööblipoodi - vahest on neist kataloogidest kasu ka, mis postkasti tulevad - eriti minul) ja 2 tunni pärast oli see mul juba elutoas. Kui ma enda maja eest peale lõunasööki ja paar tema kohmetut nalja autost välja astusin, siis küsiti taas: "Mul on küll homme vara võistlus ja nüüd lähen ema juurde aga helistame, et millal sa valmis oled?" Valmis milleks???? :S Oot... olen paar tundi kodus ja siis torman Sinu juurde tagasi? Emmm... oot oot. Siin mul kadus nüüd järg. Ma tahtsin tegelikult kiiresti ja valutult oma diivani ära osta, kiiresti koju saada ja siis sooja vanni minna. Ma olen nädal aega võõras linnas olnud, nüüd lõpuks kodus ja minu käest küsitakse, et millal ma siit taas lahkuda tahaks? Tundub pisut "mul on igav, tule seltsi" teemana, mis on iseenesest väga armas, aga kui mul on juhuslikult teised plaanid, siis solvutakse ja seda see oligi, kui õhtul sain taas kõne kui ma tegelesin oma jõulupuu ehtimisega ja pidin viisakalt ütlema, et ei täna jää koju pigem. "Ma juba arvasin seda" sain selle peale vastuseks. Mismõttes arvasid? Ma ei või koju jääda, kui juba kuu aega olen iga nädalavahetuse Härra juures veetnud. Mehed harjuvad kiiresti. 

Noh pudel veini kaasnes ka selle koristamise ja jauramisega muidugi ja miski hakkas mind jubedalt häirima. Ma ei suuda enam inimeste vastu midagi tunda - mõtlesin korraks. Kas tõesti peale viimast korda, kui minu suhe purunes ja mis minu jaoks oligi ideaalne - sain ma sellise hoobi, et nüüd isegi reaalselt mõeldes ja mitte läbi roosade prillide, tunnen end endiselt tundetuna. Miski ei sobi, ma ei tunne end iseendaga enam nagu oleks midagi puudu.. ja need mõtted lähevad tagasi ikka aega kus kõik oli labaselt ideaalne.. 2 aastat tagasi.. ideaalne...Ja nii ma loodangi, et igal korral mingigi lõke siiski minu sees on aga kui möödub natuke aega, siis avastan, et ma olen julm ja külm inimene, kes teeb haiget. Ma olen enda peale natuke tige. Ma näed Teda siiani unes, ma nutan siiani ainult Tema pärast ja 28. novembril, mis oli meie tähtpäevaks kunagi, jooksin ma peaaegu talle sülle kui ta tuli vastu kuskil pimedas nurga taga sõna otseses mõttes urkas, oma uue tüdrukuga. Tol samal hetkel hüüdis keegi mu nime ja kui ma lumes suplesin seal, siis jooksid üle minu kere külmavärinad. Ta kuulsid seda ja tõstis pilgu aga ma ei saa seda kunagi teada, mida Ta tol hetkel mõtles. Miks just sel kuupäeval? Miks just tema täiesti võimatus kohas, kui me mõlemad figureerime mõlemas linnas? Miks ma teda vihata ei suuda ja miks ta oli ainuke inimene, kellele suutsin üle aastate öelda selle tähtsa lause? Miks? See pole ainuke kord olnud, kus täiesti absurdses olukorras Talle otseses mõttes sülle jooksen. See teeb siiani haiget... ja sellepärast ma vist ei suudagi kedagi enda kõrvale lasta. 

Pühapäeval sain ma kõne:" Ma tulen linna, sest ei viitsi hommikul vara bussiga sõita, et oma asju pataljoni viia. Et ma nüüd andsin teada nagu sa palusid" Oot... minu juurde? Uurisin seda viisakat Õnnetusehunnikult.Ok, see lõi minu plaanid sassi korraks. Ma elan ühetoalises korteris ja pean temaga voodit jagama? OOooooo EI! Ma jäin oma väikelinna. Võtsin ise selle enda peale, et vean end hommikul vara bussijaama, et suurde linna sõita. Ma lihtsalt ei suudaks vaadata nendesse kutsikasilmadesse ja pühapäeva õhtul endast aru anda, et miks see suhe meil ei tööta ega hakkagi töötama. Juba ainuüksi see mõte ajas mul südame pahaks ja ma ei saaks öösel üldse magada. See kutt sai küll nüüd tünga, kui ta arvas, et ta on kaval, teades, et ma alati pühapäeval jõuan. Ja seda ma ka kinnitasin ise viimati aga näed. Seda ei juhtunud. Ma arvan, et ta lootis sisimas, et ma olen olemas. 

Hommikul sain sõnumi:"Võtmed on postkastis". :)

Detsembrikuumus

Ma lubasin endale, et ma ei mõtle üle. Ma EI mõtle üle! See kipub tihti naistel nii olema. Suhe pole veel alanud, kui juba mõeldakse, planeeritakse jne. Noh, mõned mehed on ka kahjuks sellised. Mina ei planeeri.. ma lubasin seda endale. Mitte midagi.. läheb nii nagu minema peab.
 Reedel sõitsin ma peale suurt ülekaalukat "Monika" lumetormi oma armsasse väikelinna. Eelnevalt oli kokkulepe, et Härra tuleb mulle bussijaama "vastu oma tõllaga ja röövib mu ära" - no nii hiline oli juba kell. Saabumise päeval aga tekkis tõrge, nimelt Härra auto oli paksu lume alla mattunud, mida oli suhteliselt võimatu kätte saada, eriti kui sa pole seda mitu päeva liigutanud. Niisiis sain ma juhised, et mind ootab teisel pool teed üks teine "tõld, kuldse plafooniga" (jutumärkides sõnad on reaalses kasutuses olnud). Heakene küll, korra tekkis tunne, et nagu mina jookseksin siin "bussi" järele ja mitte vastupidi. Oii kui keeruline on seda meest ja tema tegelikke eesmärke välja lugeda. Jõudsin kohale, ootas mind ees pisike üllatus. Astusin uksest sisse ja seal seal see oli, mina, läbi külmunud ja lumine, ootas soe tekk, sinihallitusjuust, pähklid ja kõik muu vajalik, et ma saaksin end hästi tunda. Igal nurgal põlesid küünlad - sügav mõnus ohe tuli minu südamest. Tegelikult on heaoluks nii vähe vaja, eriti naise heaoluks - kõigest natuke tähelepanu ja romantikat. Kui päris aus olla, siis ma isegi ei osanud seda ette arvatagi ja kuidas ma oleks seda saanud teha. Minult ju küsiti bussis kõne ajal ainult üht, et kas mul on erisoove. Mul neid ei olnud tol hetkel.
Me lihtsalt olime... vahtides tv-st üsna debiilset komöödiafilmi. Mul ei olnudki tol hetkel midagi muud vaja - ainult ühte mehelikku kätt enda ümber, et tunda end naisena.

Õhtu lõpuks oli veel üks "üllatus" varuks. Nimelt võeti sahtlist välja varuvõtmed. See korraks võttis mind pahviks, aga need olid mõeldud mulle. Ma ei oleks ka seda arvanud. Miks peaks üks mees, kelle jaoks ma olen veel nii nii võõras, annab mulle oma kõige suuremasse kindlusesse ja pühamusse ligipääsud.

Need jõulud vist tulevad sel aastal teistmoodi! :P .. aga vähemalt mitte üksi!