Mehed ei nuta, ega ju?

Mehed ei kannata kriitikat.. ilmselgelt, isegi mitte siis, kui see käib nende sookaaslaste kohta. Ja veel julmem on, kui naine suudab olla iseseisev, üsnagi viisakas (ausus võib vahest ka ebaviisakas olla aga see selleks.. tõde on alati valus olnud), kena, hoolitsetud ja arvestatav kaaslane kui kaaslane seda väärt on. Selline fakt käib ilmselgelt meeste ego pihta, kes vastab täpselt samasugusele kirjeldusele - mehele, kes ei suuda olla ise mees!

Seks on teema. See on kõigi jaoks alati olnud teema. Kui palju Sa võid lugeda artikleid, foorumeid, ajakirju, raamatuid - kuidas paremini, kauem ja kui hästi see mõjub elule - pikendab eluiga ja naiste näonahka jne. Seda ei saa eirata, et see on üks oluline osa täiskasvanud inimese elus kuni surmani või kuni seniajani kui võimalik. Aga heakene küll... mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Kes tunneb ennast puudutatuna, siis võib vabalt pori visata ning end välja elada kuskil.
Aga mis puudutab mehe ja naise suhteid, siis olgem ausad, kes tahab olla elus õnnetu ning jätkata suhet, kus peaaegu kõik on valesti tema jaoks ja temakese jaoks? Armastus teeb pimedaks aga kui järele mõelda, siis tihti küsin, et mida mul on talle pakkuda või mida tal on mulle pakkuda, et mõlemad oleksid õnnelikud? Materiaalne kindlus?.. paljud ei taha enne lapsigi saada kuniks see heaolu on saavutatud. Raha on keeruline teema. Mina olen iseseisev, saan ise hakkama aga seda ma ootan ju ka mehelt. Või on see ka patt? Minu jaoks eksisteerib nn. ürgmees ehk klassikaline mees ja unustage see võrdõiguslikkuse teema praegu (need rollid on ammu muutunud aga teatud asjad ikka jäävad) - ta ei pea minust rohkem palka teenima, aga ta peab hakkama saama ning kui see on olemas, siis ei teki üldse küsimust et üheskoos hakkama ei saa. Või tekib siiski?  Kui see pole võimalik... Kas ma peaksin teda üleval pidama? Söögiraha köögilaua nurga peale jätma kui mina nädalavahetusel minema lähen? "Kallis, mine jah poistega õue, kas Sul raha on?" - seda lauset ei kuule minu suust never, juhul, kui ma temast lahti ei taha saada ning üksi hoopis tv ees istuda ja rahus tööd teha. Miks ma peaksin olema täiskasvanud mehele lapsevanem? Küsimusi on nii nii palju, vastused on vastikud.

Julge otsida, leida ja olla leitav, anna võimalus elule.. sest muidu seda "härra õiget" ju ei tule. Ja kui ei proovi, siis ei saa kunagi teada, kellega tegelikult tegu.

Tegelikult on hetkel probleem mul endal - mulle ei meeldi teistele haiget teha. Olen ise saanud haiget nii et koliseb ja ka ise teinud haiget. Alati on seda nii paganama raske inimesele öelda, et see suhe ei vii meid kumbagi kuhgi ning milleks raisata väärtuslikku aega kui elu on tegelikult nii paganama mõnus.  Seekord tegin ma teisiti. Vestlesin ja panin mõtteid pähe talle. Üks lihtne armas küsimus:" Millisena Sa näed meid tulevikus? Mis on selle suhte prioriteedid ja tulevik?" Lihtne vastus - KOOS - hmmm... ta vist ei mõelnud päris seda asja läbi. Proovisin uuesti.. meie vanusevahe on 4-5 a. Hakkasin lastest rääkima, sest see teema on alati meestele hell aga vastumeelne olnud, eriti noortele meestele, enamustele.. ja mida ma sain vastuseks???!!! "Ma olen ka sellele tegelikult mõelnud" Tule jumal appi.. Alles kevadel oli see teemaks ja ma sain kindla vastuse, et lapsed pole teemaks mitu aastat aga minu bioloogiline kell vaikselt tiksub nii, et seda varsti on teistele ka kuulda peale minu. Kuidas siis panna mõistus pähe armunud noormehele? Tundub võimatu missioonina... Tõin näite: ta läheb kooli õppima ning sel ajal, kui kursavennad/õed lähevad peole, ütleb see mees, et tuleb koju lutipudelitega mässama ning mähkmeid vahetama? Ebareaalne ju. Ilmselgelt seda ei juhtu, kui sarved on maha jooksmata. "Ma ei ole selline, ma olen ammu tahtnud pereelu elada" Minu sõnad said kahjuks otsa sel momendil.. Kuidas ta endale kujutab ette pere-elu lapsega kui ta käib koolis, töökogemus puudub jne. Ma ei suuda elus olla nii vastutustundetu, et kasvatada niimoodi sellisel moel oma esimest last, samal ajal, kui ma ise täidan materiaalses pooles meherolli ning kasvatan tegelikult emapalgast kahte last?

Kas pole mitte absurd?  Sellist Eestit me siis tahamegi? Mina mitte..